Lootusetuses

Kuupaiste, kargunud maa…
Kaugustes paistab miskit heledat-
on see lootus või kõige lõpp,
pigem surematu tahe olla miskit enamat.

Põrgukatla kuum eha põletab selga
ja varsti ka tervet keha.
Olen järgmine või viimane ses loos,
pigem siiski üks kogemus minu elutee pikas juhtumite voos.

Tagasihoidlikus tervet elu varjas kuni ühel päeval ta miskit enamat aimas-
kõik siin ilmas on loodud kahest kehast ja miks peaks olema üks teisest erand.
Pole mina parem kui sina ja kindlasti ka mitte kõik pole kolmanda teha.

Segadus selguste järel saabub või siiski kõik see ükskord vaibub.
On elu surmale eelnev mäng või siiski põrgutee katkematu lõng.
Miskit kumab, miskit paistab- on see lõpp või siiski algus,
pigem loobunud lootus unistuste vangus. (autor: K, 2006 sügis)