Vahel tahaksin teada mida sa mõtled? Tegelikult tahan teada seda kogu aeg. Samas tekitab see suurt hirmu ning kartust kaotada midagi, mida pole kunagi olnudki. Teinekord taas tekib tahtmine joosta peaga vastu seina, et aru saada, et see pole nii valus kui kaotada tunnete sõjas.
Miks üldse teada, mida teine mõtleb? Kas sa siis pole piisavalt enesekindel endas ja enda soovides? Kui tahad midagi, siis miks sa mõtled teise arvamusele? Kui tunned, siis miks varjad? Kas kardad kellegi ees enda margi täis teha, siis kelle? Teise ees… kui ta ei mõista sind, ju siis pole ta see õige, et aru saada sinust ja sinu tunnete avaldusest. Kui varjad end ja mõtteid, siis ühel päeval sa saad aru, et oleks pidanud seda kõike õigel ajal avaldama, aga siis on tõenäoliselt juba liig hilja.
Olen ennast lolliks vaevanud mõtetest, samas ütlen juba praegu endale: „Ma ju tean seda mis tulemus on“ või „Ma ju tunnen seda“ või „Ma teadsin seda ette“ või „Ma arvasin“ jne jne.
Appi, kaua võib? Nüüd hakkan veel küsima ka seda, et mida ma tahan? No mida ma siis tahan? Hmm, kui täitsa aus olla, siis seda kõike mis mul praegu on ja veel paari asja- paari asja, mis olid mulle omal ajal teisejärgulised, sest seda tunnet olin tolle ajani vaid ühepoolselt kogenud- seega oli tulemus minu jaoks vaid üks suur valu.
„Kas oled olnud kunagi enda eluga rahul?“, see on küsimus mida olen nii mõnegi käest uurinud ning samas ise vastanud „Ei“. Rahulolu on leppimine sellega, mis on sul olemas ja mitte tahta seda, mida sa nagunii ei saa. Olen selle peale mõelnud ning pean tõdema, et enda eest ei anna kuhugi põgeneda. Kunagi tahtsin ma kõike seda, mis mul praegu on, samas olen ma taas kiusatuste küüsis ning tahan midagi, mis tegelikult ei tule tasuta- peab loobuma millestki et saada midagi.