Järjekordselt pean tunnistama, et esimene lumi sulab alati. Ükskõik kui palju ma ei tahaks või ükskõik kui palju ma ka ei prooviks seda tagasi saada, pole see esialgsel kujul vist tõesti võimalik. Alati jääb teadmine, et minevik muutis olevikku. Kaotus oli valus, aga sellest saab üle. Pisarad on suured, aga ka need lõppevad. Asi on kinni mõtlemises ja ajas. Lihtsalt venitan aega nagu kummi, isegi ei tea milleks.
Olen alati ise öelnud, et maailmas on palju olulisemaid väärtusi kui asjad- milleks siis nende pärast muretseda! Tulevad uuemad ja paremad võimalused. Ja nüüd olen mina ise see, kes ei suuda lausuda vaid ühte sõna, kas JAH või EI. Kõige raskem on elus valida, sest sellest sõltub rahulolu.