Elu on lilleke :)

Kõik siin ilmas polegi seletatav ja võib-olla nii ongi hea. Ka minu mõtteterad sel lehel on lõppkokkuvõttes arusaadavad vaid minule. Kaks mõtet: If you want something you never had, do something you have never done... Eine weisse rose hat auch einen schwarzen schatten.

Minu foto
Nimi:

esmaspäev, november 24, 2008

Mõtted

Vaatan, et see kutt kellega mul väike semmimine oli ja hinge tsipa ronis, on endale uue silmarõõmu leidnud. No oota sa, eks ma tahan ka nn näidata, et olen tegija. Tean, et temaga miskit ei tuleks, samas ikkagi oleks tahtnud olla see kes ära teeb, mitte see, kellele ära tehakse. Enda mehesse uuesti armuda, ei tea, ei usu vist sellist asja.
Ise ma seda kutti ihaks vaid flirdi pärast, aga samas teeb haiget kui tal kindel suhe tekib. Seega miskit ikka ta minus tekitab. Ma pole kordagi temaga rääkinud nn tõsiselt, et kuule, et miks nii käitusid, et miks nii ja miks mitte nii. Olen, näin alati tugev tema juures. Katsetan erinevaid meetodeid, et mis annaks parima tulemuse, aga alati on tulemus sama- haiget saan mina. No ma olin see, kes tegelikult tema sõbraga 2 a tagasi semmis ja meil oli selline tõsisem teema. Ja kuna selle sõbraga läks mul kõik nässu, sest armusin ära ja hakkasin käituma sellisena, et ma ennast ära ei tundnud ja lõppes asi seepärast, et mul tekkisidki süümekad jne... ja tema eks hakkas teda tagasi tahtma ja me lihtsalt lõpetasime selle, et asi kaugele ei läheks.
Asi läks sedasi, et kui natuke sellest kõigest üle olin saanud, tahtsin tagasi teha ja kuna ma teadsin, et tema kõige valusam koht oleks see, et hakkan tema parima sõbraga semmima, siis võtsingi selle tee ette. Asi oli tõsine huumor, fun, mäng, aga ma pole parim mängur, tunded hakkavad mängu tulema. Seni kuni asja mõistusega võtsin, oli ikka selline põnevus hinges, mängida on tore, aga mitte enam siis kui sinu endaga mängitakse. Ja seda tundsin mingi aeg,et edumaa on teise käes
Mingil määral aitabki ignoreerimine, seda olen katsetanud, samas kui ta teisega aktiivselt semmib, siis ei tule sellest midagi välja, keegi teine võtab 100% koha ära. Mõtlesin praegu selle peale, ignoreerimine on rohkem kahju toonud, võidujanulised naised on nagu kiskjad samal ajal kallale läinud ja saanud mehe. Jah, olen suhtes, seepärast ma ei heidagi ette ja seepärast ma olengi väga mõistlik ning seepärast ei räägigi ma temaga kunagi sel teemal, et mis tundeid ta tekitab jne. Aga kui käituda nii, et ise midagi ei algatagi, lihtsalt oodata? Nii ei saa ju siin ilmas midagi... samas kui olla suur algataja ja pealetükkija, siis tegelikult pole ju selleks mitte mingit õigust, jääb ikkagi kaotajaks. Seega polegi tõest vastust lausele: kuidas meestega käituda. Mida tähendab alla andmine? Lõpetada: aitab: mitte enam suhelda. Mina olen seda varianti 2 korda kasutanud, st et ei suhtle enam ja igaüks elab enda elu, mõlemad mehed olid tundearmastused, kellega ma seda kasutasin. Näiteks mina ka kardan seda, et mängu tulevad tunded, minu suured tunded, mis pööravad mind täitsa sassi ja siis saanhaiget, seepärast ma ei julgegi enam meestega suhelda rohkem kui vaid sõbra tasandil, seda sõpruse asja ma eriti ei usu. Minul pole see õnnestunud kui suured tunded on minu poolt, see on aja surnuks löömine, ootus ja lootus ikka jääb kui olla SÕBRAD edasi.
Mul on elus 2 suurt armastust olnud, suurte tunnetega, kirg lööb üle pea, mõistus kaob ära jne. Esimene venis just seepärast, et jäime sõpradeks, ei saanud üle mitu aastat, siis korraga peale nn järjekordset sõprade kokkusaamist ma lihtsalt lõpetasin selle kõik ja pole siiani enam 6 a suhelnud. Sain väga ilusti siis üle. Teisega olin targem, lõpetasin rutem, lihtsalt leppisime kokku kui asi läks jamaks, et sõpradeks jääda ei saa, et mõlemad oleme seda kogenud ja lihtsalt ütlesime,et enam ei suhtle ja oleme võõrad. Kui näeme üksteist, siis süda valutab täiega, aga meie mõlema eraelu nimel teeme seda- oleme võõrad. Lõppkokkuvõttes on tulemus sama- ülesaamiseks kulub sama palju aega, esimesel juhul tappis mind pidevalt see sõbra nägemine, tema uus eraelu, valu mis mulle tekkis, aga pidin tema juuresolekul tegema näo,et nii hea et tal hästi läheb jne, aga suhtlesin temaga edasi,sest armastasin teda. Ühel päeval oli korraga aga lõpp. Teisel juhul aga lõpetasin siis kui asi oli veel väga kuum. Ülesaamiseks kulus samas ka taas mitu aastat, aga temast siis KUULSIN teiste käest, mitte tema enda käest, sest me polnud enam üksteise jaoks mitte keegi. See on valus siiani, kuulata küla pealt, kuidas tal läheb jne. Seega, vahet pole, tulemus on alati sama- kõik saab ükskord otsa
Minu jaoks on need inimesed tugevad, kes suudavad mõistusega tunnetest üle olla. MIna aga olen nõrk, sest ei suuda üle olla ja kardan tundeid. Ei julge kedagi liiga ligidale lasta, enam mitte.
Tundesuhted on vaid valu toonud. Mõistusesuhted arusaamist, temaga oli ka osaliselt tundeid,aga mitte kunagi selliseid mis võtavad jalad nõrgaks, mõistuse peast,panevad hullusi tegema.Ma ei karda meest kaotada, sest see on mõistusesuhe. Need, kellega on mul tundesuhe olnud, neid kardan kaotada.

Aga asi on keeruline: ma ei tea, kas üldse on inimest kes suudaks olla minu jaoks see ÕIGE. Ma ei tea kes oleks minu jaoks õige mees? See kes suudaks aasta tekitada minus põlvi nõrgaksvõtvat tunnet või seesamune minu kõrval, kes lubab mulle kõike mõistuse piires, sealjuures on nii arusaaja ja alati olemas 24 tundi ööpäevas ja kelle kohta ei oska ma mitte midagi muud miinust välja tuua peale selle, et on puudunud kirg ja pole seda ka tulnud. See on nagu mingi loogikavalem???
Aga miks ta pole minu jaoks õige? Kes siis on õige? Sellist polegi ju.
Ma olen sisemas seadnud endale mingid tähtajad, kui selleks ajaks see pole nii, siis lihtsalt võtan koti ja lähen ära. Ja nii see aeg läheb...aga ma olen ikka siin....
Jah, ei näegi meeste sisse nagu nemad ei näe meie sisse, samas on see väga hea. Aga mitterääkimine viibki paljud suhted sinna kuhu nad lähevad - nässu. Liialt rääkimine taas võib tekitada teises hirmu.

Samas tean enda kooli aega. ülikooli ajal oli üks kutt, keda paljud naised ihkasid. See kutt oli suht tagasihoidlik. Aastaid hiljem kui temal oli töö ja minul töö, saime juhuslikult läbi töö kokku ja rääkisime kooliajast. Siis ta ütles, et ta kogu aeg piilus mind aga ei julgenud rääkima tulla.

Kui ta oleks kooli ajal aktiivsust näidanud, oleks ma tõenäoliselt vedu võtnud. Aastaid hiljem ei tekitanud see enam mingit pinget. Aga naljakas... iial ei tea mida teine mõtleb, tunneb ja rauda tuleb taguda siis kui see on kuum.

3 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

suhtlemine on siiski suhte alus... tunnetest peab rääkima...

P::

2:00 PM  
Blogger Heli Künnapas ütles ...

Ma arvan sama, et rääkida tasub kindlasti. Kui rääkimine hirmutab ja suhte krussi keerab, siis vähemalt saate mõlemad aru,et miks ja mis juhtus. Kui ei räägi, siis asjad lihtsalt lähevad ja ehmatad paari aasta pärast üles ja saad aru, et sa ei saa aru, kelle elu sa elad ja ei tunne inimest enda kõrval.
Mina tean (a)

3:25 AM  
Blogger Lilleke ütles ...

Hmm, lugesin enda kirjutatud teksti nüüd mõni aeg hiljem. Päris huvitab on lugeda segaseid mõtteid ja tundeid siis kui mõistus kainem.

11:45 AM  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht