Lahkuminek

Kolm sõbrannat omavahel arutasid teemat, et kas ikka on mõttet lahku minna ja kuidas ikka üksinda hakkama saada?

Kogu teema põhipoint on ikkagi inimene ise, sest äraminek pole lahendus, enda eest ei anna kuhugi põgeneda. Mida sa üldse tahad ja keda sa tahad ja miks sa teda tahad? Kui suhe on kestnud vaid mõned aastad ja tunne on jahtunud ning jäänud vaid kiindumus, heaolu ja olemasolu vajadus ning silmadesse toob sära juba keegi teine, kas siis seda saab enam armastuseks nimetada? Kuid kes ütleb, et mis üldse armastus on?

Kui jääda mehega vaid seetõttu, et ta on ju nii hea, kas seda saab armastuses nimetada? Kui jääda mehega vaid seepärast, et kuidas ma nüüd üksi taas ise hakkama saan ja äkki ma ei leiagi enam kedagi, kas see on armastus? Kas üldse ongi olemas armastust mis kestab rohkem kui 3 aastat?

Kindlasti kadestaks meist paljud inimest, kes suudab minna lahku kui tunneb, et kõik pole enam nii nagu peab. Aga enamus meist ei suuda ja nii see kummi venitamine toimub veel aastaid ja siis ühel päeval peeglisse vaadates küsid, et kes kuradi loll sealt küll vastu vaatab?

Sõbranna leidis, et siiani oli muudkui mõte, et peaks muudkui suuremat palka teenima, et varsti emapalka saada... aga seda olen kaua oodanud ja arvatavasti ju lähitulevikus last ei saagi....seega pole enam mõtet sellel niisama palga teenimisele ja tuleks nautida elu. Keegi taas ütles, et tahaks ka veel ilmas ringi käia, aga ta pole julgenud seda teha kuigi mõtleb, et see oleks parim lahendus.

Aga kas paljud ei mõtle selle peale, et võiks ikka ära leppida ja taas vana rada käia, sest ta oli ju kõige parem ja ongi neist kõige parem keda tunnen.... teisi aga ju ei tunne veel? Ja nii see läheb, pole kellegiga väljas käia, ei saa uusi tutvusi, üksi ka ei lähe ja nii see lähebki.
Meenusid ajad kui sai endale meest otsitud, tulemus oli see, et võta üks ja viska teist. Aga siis selgus taas, et neid ei saanud ju meesteks nimetada, kooli ajal olid ju kõik ikka tuulepead. Mehi tuleb hinnata nende saavutuste järgi, vastas sõbranna. Mõni tundub küll mees, aga tegelikult on vaid suurema sissetulekuga jobu. Mõni tundub küll mees, aga otsustab hakata tallaaluseks kellegile, et nii on turvaline ja et keegi teda tahab.

Kõlas lause: "Mees peab olema targem. Naisel on raske elada rumalama mehe kõrval!"
Aga ikkagi, kui naine ei taha ära minna, sest tal on mehest kahju ja ikkagi, et mis mehest üksi olles saab, siis kuidas seda tunnet nimetada? Saab hakkama ju, kõik saavad ju hakkama. Palju naisi on pikalt saadetud, aga saavad hakkama. Kas siis naised peavad osutama kõige kallimat sotsiaalteenust meestele. Elu ikka tagasi ei osta. No kui mees sellest loost ei õppinud, sitt lugu....aga ei kui sul juba mehest kahju ka....siis asi pole kindlasti seda väärt.