...

...

aforisme

-On raske uskuda, et inimene räägib tõtt, kui sina ise tema asemel valetaksid.-Mida õhem on jää, seda suurem on tahtmine teada saada, kas see ikka kannab.-Olgem lollidele tänulikud! Ainult nende pärast saavad ülejäänud olla edukad.-Inimene ehitab iseenda vastu barrikaade.-Armukadedus on koerte klähvimine, mis meelitab ligi vargaid. -Inimene suudab elada ainult võrdsega ja ka sellega mitte, sest ta ei suuda kuigi kaua välja kannatada, et keegi on temaga võrdne.-Kes esimese nööbi valesti nööbib, see ei saa ka ülejäänuid õigesti kinni panna.-Ära võta kunagi aeda maha enne, kui sa oled välja uurinud, milleks see püstitati.-Ole alati inimeste vastu kena, kui sa oled teel üles. Sa kohtud nendega hiljem alla liikudes.-Kahe tooli vahel istudes kukutakse maha.-Uskuge ainult neid, kes ise endasse usuvad.-Usu oma intuitsiooni!

Jõululuule

Jõuluvana ütles mulle,
oodata ei tasu mulle,
majandus see langeb üha,
jõulud aga ikka pühad,
topi ise kingid kotti,
siis on kohe selged sotid,
taat see tulemata jää,
kingid need on ülihääd.

Jõuluvana hüppas saani,
põder õnnest sõitis kraavi.
Taat nüüd istus koti otsas,
põder raskelt kõrval ohkas.
………………

Põder koondamise sai
Saani ees jetzt platz ist frei.

Mõtted

Vaatan, et see kutt kellega mul väike semmimine oli ja hinge tsipa ronis, on endale uue silmarõõmu leidnud. No oota sa, eks ma tahan ka nn näidata, et olen tegija. Tean, et temaga miskit ei tuleks, samas ikkagi oleks tahtnud olla see kes ära teeb, mitte see, kellele ära tehakse. Enda mehesse uuesti armuda, ei tea, ei usu vist sellist asja.
Ise ma seda kutti ihaks vaid flirdi pärast, aga samas teeb haiget kui tal kindel suhe tekib. Seega miskit ikka ta minus tekitab. Ma pole kordagi temaga rääkinud nn tõsiselt, et kuule, et miks nii käitusid, et miks nii ja miks mitte nii. Olen, näin alati tugev tema juures. Katsetan erinevaid meetodeid, et mis annaks parima tulemuse, aga alati on tulemus sama- haiget saan mina. No ma olin see, kes tegelikult tema sõbraga 2 a tagasi semmis ja meil oli selline tõsisem teema. Ja kuna selle sõbraga läks mul kõik nässu, sest armusin ära ja hakkasin käituma sellisena, et ma ennast ära ei tundnud ja lõppes asi seepärast, et mul tekkisidki süümekad jne... ja tema eks hakkas teda tagasi tahtma ja me lihtsalt lõpetasime selle, et asi kaugele ei läheks.
Asi läks sedasi, et kui natuke sellest kõigest üle olin saanud, tahtsin tagasi teha ja kuna ma teadsin, et tema kõige valusam koht oleks see, et hakkan tema parima sõbraga semmima, siis võtsingi selle tee ette. Asi oli tõsine huumor, fun, mäng, aga ma pole parim mängur, tunded hakkavad mängu tulema. Seni kuni asja mõistusega võtsin, oli ikka selline põnevus hinges, mängida on tore, aga mitte enam siis kui sinu endaga mängitakse. Ja seda tundsin mingi aeg,et edumaa on teise käes
Mingil määral aitabki ignoreerimine, seda olen katsetanud, samas kui ta teisega aktiivselt semmib, siis ei tule sellest midagi välja, keegi teine võtab 100% koha ära. Mõtlesin praegu selle peale, ignoreerimine on rohkem kahju toonud, võidujanulised naised on nagu kiskjad samal ajal kallale läinud ja saanud mehe. Jah, olen suhtes, seepärast ma ei heidagi ette ja seepärast ma olengi väga mõistlik ning seepärast ei räägigi ma temaga kunagi sel teemal, et mis tundeid ta tekitab jne. Aga kui käituda nii, et ise midagi ei algatagi, lihtsalt oodata? Nii ei saa ju siin ilmas midagi... samas kui olla suur algataja ja pealetükkija, siis tegelikult pole ju selleks mitte mingit õigust, jääb ikkagi kaotajaks. Seega polegi tõest vastust lausele: kuidas meestega käituda. Mida tähendab alla andmine? Lõpetada: aitab: mitte enam suhelda. Mina olen seda varianti 2 korda kasutanud, st et ei suhtle enam ja igaüks elab enda elu, mõlemad mehed olid tundearmastused, kellega ma seda kasutasin. Näiteks mina ka kardan seda, et mängu tulevad tunded, minu suured tunded, mis pööravad mind täitsa sassi ja siis saanhaiget, seepärast ma ei julgegi enam meestega suhelda rohkem kui vaid sõbra tasandil, seda sõpruse asja ma eriti ei usu. Minul pole see õnnestunud kui suured tunded on minu poolt, see on aja surnuks löömine, ootus ja lootus ikka jääb kui olla SÕBRAD edasi.
Mul on elus 2 suurt armastust olnud, suurte tunnetega, kirg lööb üle pea, mõistus kaob ära jne. Esimene venis just seepärast, et jäime sõpradeks, ei saanud üle mitu aastat, siis korraga peale nn järjekordset sõprade kokkusaamist ma lihtsalt lõpetasin selle kõik ja pole siiani enam 6 a suhelnud. Sain väga ilusti siis üle. Teisega olin targem, lõpetasin rutem, lihtsalt leppisime kokku kui asi läks jamaks, et sõpradeks jääda ei saa, et mõlemad oleme seda kogenud ja lihtsalt ütlesime,et enam ei suhtle ja oleme võõrad. Kui näeme üksteist, siis süda valutab täiega, aga meie mõlema eraelu nimel teeme seda- oleme võõrad. Lõppkokkuvõttes on tulemus sama- ülesaamiseks kulub sama palju aega, esimesel juhul tappis mind pidevalt see sõbra nägemine, tema uus eraelu, valu mis mulle tekkis, aga pidin tema juuresolekul tegema näo,et nii hea et tal hästi läheb jne, aga suhtlesin temaga edasi,sest armastasin teda. Ühel päeval oli korraga aga lõpp. Teisel juhul aga lõpetasin siis kui asi oli veel väga kuum. Ülesaamiseks kulus samas ka taas mitu aastat, aga temast siis KUULSIN teiste käest, mitte tema enda käest, sest me polnud enam üksteise jaoks mitte keegi. See on valus siiani, kuulata küla pealt, kuidas tal läheb jne. Seega, vahet pole, tulemus on alati sama- kõik saab ükskord otsa
Minu jaoks on need inimesed tugevad, kes suudavad mõistusega tunnetest üle olla. MIna aga olen nõrk, sest ei suuda üle olla ja kardan tundeid. Ei julge kedagi liiga ligidale lasta, enam mitte.
Tundesuhted on vaid valu toonud. Mõistusesuhted arusaamist, temaga oli ka osaliselt tundeid,aga mitte kunagi selliseid mis võtavad jalad nõrgaks, mõistuse peast,panevad hullusi tegema.Ma ei karda meest kaotada, sest see on mõistusesuhe. Need, kellega on mul tundesuhe olnud, neid kardan kaotada.

Aga asi on keeruline: ma ei tea, kas üldse on inimest kes suudaks olla minu jaoks see ÕIGE. Ma ei tea kes oleks minu jaoks õige mees? See kes suudaks aasta tekitada minus põlvi nõrgaksvõtvat tunnet või seesamune minu kõrval, kes lubab mulle kõike mõistuse piires, sealjuures on nii arusaaja ja alati olemas 24 tundi ööpäevas ja kelle kohta ei oska ma mitte midagi muud miinust välja tuua peale selle, et on puudunud kirg ja pole seda ka tulnud. See on nagu mingi loogikavalem???
Aga miks ta pole minu jaoks õige? Kes siis on õige? Sellist polegi ju.
Ma olen sisemas seadnud endale mingid tähtajad, kui selleks ajaks see pole nii, siis lihtsalt võtan koti ja lähen ära. Ja nii see aeg läheb...aga ma olen ikka siin....
Jah, ei näegi meeste sisse nagu nemad ei näe meie sisse, samas on see väga hea. Aga mitterääkimine viibki paljud suhted sinna kuhu nad lähevad - nässu. Liialt rääkimine taas võib tekitada teises hirmu.

Samas tean enda kooli aega. ülikooli ajal oli üks kutt, keda paljud naised ihkasid. See kutt oli suht tagasihoidlik. Aastaid hiljem kui temal oli töö ja minul töö, saime juhuslikult läbi töö kokku ja rääkisime kooliajast. Siis ta ütles, et ta kogu aeg piilus mind aga ei julgenud rääkima tulla.

Kui ta oleks kooli ajal aktiivsust näidanud, oleks ma tõenäoliselt vedu võtnud. Aastaid hiljem ei tekitanud see enam mingit pinget. Aga naljakas... iial ei tea mida teine mõtleb, tunneb ja rauda tuleb taguda siis kui see on kuum.

Kus on piirid ja kuna see kõik lõppeb?

Keegi küsis, ma ei teagi, kas unenäos: "Kuna see kõik lõppeb?". Vastus: "See lõppeb siis kui ise lõpetad!"

Ma aru ei mõista, miks jälitatakse mind ka unenägudes. Tahaksin unustada, aga mingil määral see siiski ei õnnestu- hommikul ärgates on tunne nagu unenägu oleks reaalsus olnud ja taas on tuju alla arvestust ning varutud energia läheb endale selgitamiseks- aitab, see kõik on vaid mäng ja enda kiusamine- kõik mis oleks teisiti, poleks ka see ainus ja õige. Kõik mis on praegu, tekitaks minust täpselt sama tunde ka siis kui see poleks nüüd ja oleks hoopis teistmoodi

näide sellest kui hea kuulaja on mees

Naine: "Musi, mis me täna teeme?"
Mees: "Ma ei tea."
N: "Teeks midagi pöörast, üllata mind millegagi."
M: ......(vaikus)
N: "Nagu vanasti, kui sa lilli saatsid?"
M: "Kas ma praegu pole siis sulle enam lilli toonud?"
N: "Oled küll, aga see pole selline üllatus."
M: .............(vaikus)
N: "Tule ja üllata meid mingi reisiga, läheme mõneks ajaks kuhugi. Teeme midagi teistmoodi."
M: ...........(vaikus)
N: "Mul on tunne, et ma olen nii lähedal piirini kui tahaks lihtsalt koti võtta ja ära minna."
M: "Kuhu sul minna?"
N: "Just. Tüüpiline mees, kuhu sul minna? Nii te mõtletegi, et pole kuhugi minna, seepärast ei pea ennast ka pingutama, et naine on teil niisama olemas. Ära üllata kui ühel päeval kodus olles mind seal ees pole."
M: .... (vaikus)

Millegi lootus, ootus, kaotus

Kaotus- lootuste purunemine. Aeg ei peatu...
Valus on või siiski pole, ma ei tea. Ühel momendil tunnen nii palju, teisel hetkel taas mitte midagi. Jääb küsimus, miks? Kes oskab vastata, mina mitte.
Ma olen muutunud, nii väidetakse..... ei kinnita ega lükka ümber....oleksin kivist kui see mulle poleks jälge jätnud. Endasse tõmbumine ei too vähemalt uut lööki südamesse, ei lase lihtsalt. Vahel unustan end, siis taas avastan endise mina, kuid peadselt aga küsin, miks ma seda tegin? Mõtteid ei saa ma ära anda, unustada, maha matta... nukrus.

Igas kaotuses on midagi head, miks nii räägitakse? Iga kaotus tapab osake minust, tunnen seda. Iga lootuse, unistuse, eesmärgi saavutamine toob rahulolu, korraks. Selle saavutamine oli aastatepikkune töö, raske, ootusrikas. Hetkeks tunnen midagi, aga ei tohi, see toob pisarad silma. Las see jääb sinna kus oli, teisiti pole võimalik.

Mida aga teen kaotusega enda sees. Vahel tundub, et kõik pöörleb armastuse ja meeste ümber... nii see pole... ka kõik sellest väljajääv võib olla veelgi valusam kui purustatud tunded. Vähemalt mulle tundub...päev läheb...teine...küll saab üle...peab.