Elu on lilleke :)

Kõik siin ilmas polegi seletatav ja võib-olla nii ongi hea. Ka minu mõtteterad sel lehel on lõppkokkuvõttes arusaadavad vaid minule. Kaks mõtet: If you want something you never had, do something you have never done... Eine weisse rose hat auch einen schwarzen schatten.

Minu foto
Nimi:

reede, september 28, 2007

Manipuleerimine, valelikkus ja salatsemine- kas ei tule mitte tuttav ette?



Viies päev üksinda. Mida tähendab sõna üksinda? Nüüd hakkan aru saama kui hea on ikka kui keegi on kogu aeg olemas. Sõbrannad küll aitavad õhtud öösse viia, aga see pole ikkagi see. Aga mis seal ikka, varsti on taas kõik ilus ja hea.

Täna sain aru, et terve ilm on võltse ja valelikke inimesi täis. Kui kedagi usaldada, siis ainult ennast. Kui tahad, et saladus oleks saladus, siis pead vaid ise seda endale hoidma. Ma ei saa aru, miks inimesed valetavad ja teevad lolli nägu nagu mitte midagi ei tea. Miks lubatakse asju lihtsalt seepärast, et nii on viisakas. Miks ei räägita teatud asjadest, sest see teeb haiget? Miks jäetakse midagi rääkimata, sest nii on parem? Kellele?
Sinu vaenlane võib olla sinu sõbra sõber. Aga sa lihtsalt ei pruugi seda teada. Avatasin, et meestel on seelikud seljas- nimetan seelikuteks inimesi kes ei suuda midagi endale hoida.

Tunnen puudust heast sõbrast. Täna aga tundub mulle, et sõber on inimene, kelle võltslikkus ja valelikkus on veel ilmsiks tulemata. Lihtsalt uskumatu mida viimane aasta on pakkunud. Aga ikkagi üritan loota, uskuda ja tahta, et tegelikult see kõik ikka nii pole. Inimene, kes on siiraste silmadega ja oskab kuulata ja lohutada, mida sellisest arvata.... Aga niipea kui keerab selja, on sama jutt ka teiste jaoks.
Milleks üldse kurta ja kellegile enda probleeme usaldada: enamusel on sellest ükskõik, suurem osa kuulab selle viisakusest ära ja 90% ülejäänutest tunnevad lihtsalt healt meelt teise sita elu üle ja räägivad seda ka teistele.

Aga ikkagi üritan loota, et kõik ikka pole sellised. Elu on pettumuste mäng, vahel ilus, samas ikkagi karm.

kolmapäev, september 26, 2007

Sõbrad, bowling ja reisiplaanid

Kas tõesti kolmas päev üksinda kodus ja taas õhtusöögiks pelmeenid? EI, kindlasti mitte!

Jalutuskäik töölt koju läbi sügisese linna, seejärel bowlingusaali. Bowlingus just kõva käsi pole, aga õnneks polnud seda ka kõik teised minu kaasmängijaid.
Ettevõtlikust meil kuuel täna jagus, loodame vähemalt, et sügisesed reisiplaanid saavad teoks ;).

teisipäev, september 25, 2007

Kes ohverdaks ennast teise õnne nimel?

Täna helistasin enda kainele mõistusele (tänan kallis A, et mul olemas oled), mõistmaks, et kas ma olen veel normaalne või enam mitte :)))))). Ma lihtsalt ei saa aru, et kuidas lähevad asjad nii nagu ma ütlen. Mõnikord võiks ju saatus mind üllatada ja teha hoopis teisiti- paremini. Naerma ajab kogu see lugu :).

Vahel on tunne, et oman sensitiivseid võimed. No lihtsalt pole võimalik, et panen kellegi 1,5 aasta tuleviku paika kuuajalise täpsusega.

Kas ma olen niivõrd õnnelik, et tihtipeale pean end ohverdama, et ka teised oleksid õnnelikud. Suudan seda, sest olen tugev. Võin seda, sest olen hea. Tahan seda, sest olen kaastundlik. Mõistan valu, sest olen seda ise ka talunud.
Aga lõppkokkuvõttes jääb ikkagi õhku küsimus, et miks olen mina see, kes peab ohvreid tooma? Teiste õnne nimel enda ohverdamine- on see siis voorus või puudus või pigem siiski hoopis inimlik lollus!

Teine teema.
Teist päeva üksinda ja teist päeva õhtusöögiks pelmeenid hapukoorega. Teen seda mida tahan ja söön seda mida lihtne valmistada. Ja kindlasti ma ei korista ning samuti ei tee trenni. Kõvaks panen vaid muusikat ning mind saab nautida vaid diivan ja vaadata telekas. :P

Täna küsis juba 2 meestarka, et kas olen rase, et selline kõhuke ees? Mingis vanuses mõõdetakse vist silmadega iga naise kõhtu ja vaadatakse kas ta joob alkoholi või hoopis vett. Isegi tänapäeva ühiskonnas on rase naine nagu mingi haigus. Peab varjama ja pidama antud tervislikku seisundit avaliku saladusena- mida kõik teavad, aga siiski keegi mingi ajani ei räägi.
Kas pean hakkama iga nädal end kõigi nähes korralikult täis jooma, et kinnitada- MA EI OLE RASE. Ja isegi siis suutis veel üks MEES öelda, et aga äkki ma ei tea veel! No normaalsed mehed(kui selliseid mehed on äkki minu teadmata siia ilma loodud), andke andeks! Naine on vaid 9 kuud rase, aga kohati on tunne, et mõni mees on ikka terve elu üks haige ausate valedega pärdik!

esmaspäev, september 24, 2007

Üksi vist ikka polegi nii hea?

Olen alati olnud üksik uitaja, aga praegu tundub see minu jaoks juba nii võõras. Aga ka see aeg mis hetkel tundub võib-olla suhteliselt pikk, on tulevikus minevikule vaadates vaid üks pisitilluke hetk.

Saangi tegeleda endaga, võtta aeg mõneks ajaks maha ning mõelda väärtustele, mida võib-olla varem ei osanud hinnata. Aga eks ma olengi olnud alati kass kes kõnnib omapead, viimastel kuudel aga nagu kodustatud diivanikiisu, kes vahel aknalauale hüpates vaatab väljas toimuvat liikumist.

pühapäev, september 23, 2007

Tipptund 3

Järjekordne näide selle kohta, et sport pole minu jaoks. Samal ajal kui sõbrad SLÕhtulehe maratoni läbisid, läksin ise kinno. No piisavalt palju aega, neli tundi. Kuna mind nutunaiste filmid ei huvita, elu seda endalegi pakkunud, otsustasin vaadata midagi naljakat ja samas põnevat. Tipptund 3. Film oli üllatavalt hea. Sellist naljakat actionkomöödiat pole tükil ajal näinud. Soovitan kindlasti neile, kes tahavad südamest naerda, sest elust on see film kaugel, aga nalja ja peksa saab ikka päris palju.

laupäev, september 22, 2007

AUSUS versus OTSEKOHESUS

Olen alati hinnanud inimeste juures nende ausust. Minu silmis inimesed, kes räägivad ühte, teevad teist ning mõtlevad hoopis kolmandat teed pidi- on täiesti OUT.
Hindan ka otsekohesust, aga see teeb liigselt haiget, isegi rohkem kui ausus. Otsekohesus on aususe noorem vend, seega natuke lollike. Ausus suudab ümber nurga ilusti asjad selgeks teha, aga otsekohesus mitte. Seega on ausus natuke isegi valetamine. Mingi täiesti segane jutt, või kuidas?
Igatahes sain aru, et vist olen liigselt otsekohene. Seega tuleb harjutada naeratamist ja kui tahan midagi kellegile öelda nii nagu see asi ka tegelikult on, peaksin selle koha peal vaid naeratama ja ütlema: NII ARMAS. Enamus inimesi ju on sellised- kannavad maski, mille äravõtmiseks peab tihtipeale end lolliks tegema. Mingi kibestunud tibi jutt, arvad? Seda kindlasti mitte- see on lihtsalt elu! Kui ise oled aus ja siiras, siis teine seda kindlasti pole, sest elu peab ju olema tasakaalus!

Ja lisaks veel. Kui sõber Y räägib sulle kui rõve ikka sõber X on, siis peaks isegi loll Ivan aru saama mida sõber Y räägib sinust sõbrale X! Kõlab nagu mingis väljamõeldud filmis X-Files - TÕDE ON KUSKIL OLEMAS!
Erandeid siiski on, tean seda enda käest. Nimelt, kes teeb, see jõuab ning seetõttu on ka temast palju rääkida! Kadedusest kindlasti mitte..., lihtsalt mõnele asjale siin ilmas ei peagi seletust olema. Kahjus või õnneks, aga nagunii lõppkokkuvõttes mõtleb inimene enda rikutuse tasandil.

neljapäev, september 13, 2007

Lahkuminek

Kolm sõbrannat omavahel arutasid teemat, et kas ikka on mõttet lahku minna ja kuidas ikka üksinda hakkama saada?

Kogu teema põhipoint on ikkagi inimene ise, sest äraminek pole lahendus, enda eest ei anna kuhugi põgeneda. Mida sa üldse tahad ja keda sa tahad ja miks sa teda tahad? Kui suhe on kestnud vaid mõned aastad ja tunne on jahtunud ning jäänud vaid kiindumus, heaolu ja olemasolu vajadus ning silmadesse toob sära juba keegi teine, kas siis seda saab enam armastuseks nimetada? Kuid kes ütleb, et mis üldse armastus on?

Kui jääda mehega vaid seetõttu, et ta on ju nii hea, kas seda saab armastuses nimetada? Kui jääda mehega vaid seepärast, et kuidas ma nüüd üksi taas ise hakkama saan ja äkki ma ei leiagi enam kedagi, kas see on armastus? Kas üldse ongi olemas armastust mis kestab rohkem kui 3 aastat?

Kindlasti kadestaks meist paljud inimest, kes suudab minna lahku kui tunneb, et kõik pole enam nii nagu peab. Aga enamus meist ei suuda ja nii see kummi venitamine toimub veel aastaid ja siis ühel päeval peeglisse vaadates küsid, et kes kuradi loll sealt küll vastu vaatab?

Sõbranna leidis, et siiani oli muudkui mõte, et peaks muudkui suuremat palka teenima, et varsti emapalka saada... aga seda olen kaua oodanud ja arvatavasti ju lähitulevikus last ei saagi....seega pole enam mõtet sellel niisama palga teenimisele ja tuleks nautida elu. Keegi taas ütles, et tahaks ka veel ilmas ringi käia, aga ta pole julgenud seda teha kuigi mõtleb, et see oleks parim lahendus.

Aga kas paljud ei mõtle selle peale, et võiks ikka ära leppida ja taas vana rada käia, sest ta oli ju kõige parem ja ongi neist kõige parem keda tunnen.... teisi aga ju ei tunne veel? Ja nii see läheb, pole kellegiga väljas käia, ei saa uusi tutvusi, üksi ka ei lähe ja nii see lähebki.
Meenusid ajad kui sai endale meest otsitud, tulemus oli see, et võta üks ja viska teist. Aga siis selgus taas, et neid ei saanud ju meesteks nimetada, kooli ajal olid ju kõik ikka tuulepead. Mehi tuleb hinnata nende saavutuste järgi, vastas sõbranna. Mõni tundub küll mees, aga tegelikult on vaid suurema sissetulekuga jobu. Mõni tundub küll mees, aga otsustab hakata tallaaluseks kellegile, et nii on turvaline ja et keegi teda tahab.

Kõlas lause: "Mees peab olema targem. Naisel on raske elada rumalama mehe kõrval!"
Aga ikkagi, kui naine ei taha ära minna, sest tal on mehest kahju ja ikkagi, et mis mehest üksi olles saab, siis kuidas seda tunnet nimetada? Saab hakkama ju, kõik saavad ju hakkama. Palju naisi on pikalt saadetud, aga saavad hakkama. Kas siis naised peavad osutama kõige kallimat sotsiaalteenust meestele. Elu ikka tagasi ei osta. No kui mees sellest loost ei õppinud, sitt lugu....aga ei kui sul juba mehest kahju ka....siis asi pole kindlasti seda väärt.

kolmapäev, september 12, 2007

Mehed ja seks?

Täna pöördus sõbranna isehakanud paberiteta nõustaja poole teemal: Mis vanuses mehed ei viitsi enam seksida? Arvasime, et see vaid naiste probleem- peavalud, väsimus, päevad jne. Aga nüüd on selgunud ka tõsiasi, et egas mehedki targemad pole. Küsisin siis enda sõbra käest, et millest see küll tuleb? Ja siis sõber lihtsalt vastas, et mingis vanuses lihtsalt enam ei viitsi, kuidagi mugav olemine.
Aga suhte alguses võiks ju asi siiski teistsugune olla! Millest see küll tulla võib ja kas see jääbki nii? Elu on kiire, aga kas selle asjaga peabki nii kiiresti seetõttu lõpuni jõudma? Äkki on tegemist tervislikust seisundist tulenevate probleemidega või bioloogiliselt ongi nii? Aga mida siis ikkagi teha kui asjalood on sedasi, ei taha ju seetõttu heast mehest ka ilma jääda. Kui seksi pärast lahku minna, siis pole ei meest egas ka voodielu. Kui aga leppida olukorraga, siis on vähemalt korralik toetav kaaslane kõrval olemas.

Miks paljudel mimmudel on tige nägu ja miks nad on kurjad ? Egas ise ka ei rõõmustaks asja üle mida pole.

Jõudsimegi järeldustele:
1. Oled juba sellises vanuses, et peaksid hakkama Eesti iivet tõstma. Seda mitte võib-olla, vaid kohe kindlasti. Ei tahaks lapsele ju kohe ka vanaemaks hakata, esmalt võiks ikka ema olla.
2. Eks ole siin ilmas juba piisvalt ka voodimõnusid nauditud ja igasugu kunsttrikke proovitud, et võiks ka mõelda puhkusele! Lapsekasvatamine on selleks ju ideaalne aeg.
3. Mees on ju korralik, kindlasti saaks temast väga hea toetav lapse isa. Mida sa veel ootad?
4. Sellised mehed on väga head lapsetegijad (ruttu saab tehtud :)). Selles osas polnud vastuvaidlejaid.
5. Lapse kõrvalt pole aega seksist üldse mõelda. Kui mõne aasta pärast tekib aega selle peale mõtlemiseks, siis kuidagi ikka saab kui kuidagi ei saa. Lahkuminek võib olla üks lahendus, aga vähemalt oled tõstnud Eesti iivet ja pole enam üksi.

Ja kui nüüd keegi loeb seda teksti ja vaatab, et nu täitsa lolliks ära läinud, siis... kes käskis sul seda kõike üldse lugeda :).

Sõbranna helistas ja uuris, et miks mul on siin nii masendav jutt, et kas midagi on lahti? Mis minuga juhtunud on? See kohe tegi tuju veelgi paremaks kui antud hetkel oli. Minuga on kõik korras ja tuju on samuti väga hea.

Lihtsalt ilusate tunnete, hetkede kirjutamiseks pole aega. Neid on raskem kirja panna. Kergem on väljendada kurbust, nukraid tundeid ja hetki. Seepärast see kõik siin nii masendav võib-olla tundubki :).

Aga nii hea on tunne, et keegi muretseb ja kohe telefoni haaras ja helistas. Kallis, kallis sõber, tänud.

esmaspäev, september 10, 2007

Järjekordselt pean tunnistama, et esimene lumi sulab alati. Ükskõik kui palju ma ei tahaks või ükskõik kui palju ma ka ei prooviks seda tagasi saada, pole see esialgsel kujul vist tõesti võimalik. Alati jääb teadmine, et minevik muutis olevikku. Kaotus oli valus, aga sellest saab üle. Pisarad on suured, aga ka need lõppevad. Asi on kinni mõtlemises ja ajas. Lihtsalt venitan aega nagu kummi, isegi ei tea milleks.
Olen alati ise öelnud, et maailmas on palju olulisemaid väärtusi kui asjad- milleks siis nende pärast muretseda! Tulevad uuemad ja paremad võimalused. Ja nüüd olen mina ise see, kes ei suuda lausuda vaid ühte sõna, kas JAH või EI. Kõige raskem on elus valida, sest sellest sõltub rahulolu.

pühapäev, september 09, 2007

Rongisõit ja tudengid

Täna sai siis rongiga käidud Tartu-Tln-Tartu. Ilm soosis sügisjooksust osavõtjaid kui ka niisama luusereid (jätan siinkohal nimetamata, et selleks olin teatud põhjustel seekord mina). See eest oli minu musi üle mõistuse kiire.
Sel aastal kiidan rongiliikluse korraldajaid. Ekstra jooksjate jaoks tellitud rong oli pooltühi, ei pakutud igaühele istekohta vaid lausa lamamisaset. Ruumi jätkus kõigile ja kõigele.


Siis kui teised tegid soojendust, mina helistasin enda tuttavaid läbi. Ja mis selgus- enamus olid ka võistlejate nimekirjas. Seega võtsin aega enda jaoks ja külastasin pealinna shoppamiskeskusi. Ainuke kes koos minuga luuserit mängis, oli Riina. Aga ka tema ei saanud minuga hängima tulla, sest ta oli lisaks kõigele veel maale metsade vahele sõitnud.

Kui juba Tln, siis ikka lõpuni. Tagasi tulime viimase rongiga. See oli puupüsti tudengeid täis ja sai seetõttu tervelt 2 h ja 20 min kuulata enda ees ja taga istuvaid "maailma targemaid" esmakursuslastest üliõpilasi. Nagu nende jutust, mis enamuselt meenutas toiteväärtuseta põhku, välja võis lugeda.

Aga kokkuvõttes läks päev korda. Lisaks ilusale ilmale oli hea meel kohata ka enda väga kalleid sõpru.

laupäev, september 08, 2007

Jalgpall on parem kui seks (Horvaatia-Eesti 2:0) ja Mul on bemmil uued kummid

Üks tuntud Eesti laulja laulis popiks laulu "Jalgpall on parem kui seks".
Olen mitmeid kordi Eesti jalgpalli vaadanud, mäng ei ole kehv vaid see on lihtsalt hale. Inglismaa, Venemaa, Horvaatia.... vahet pole, kõigi käest saavad lüpsta (või õigem oleks õelda, tillist tõmmata, sest naisi ju lüpstakse ja mehi tõmmatakse tillist).
Nüüd tekkis mul lihtsalt küsimus, et kui Eesti mehed laulavad suurel valjul häälel, et jalgpall on parem kui seks, siis tõesti... ma ei taha seda seksi näha ja veel vähem ka tunda :).

Ja mingi EESTI MEES on teinud laulu, sõnad on taolised: mul on bemmil uued kummid.... tulen näitan kes on Ellen Niit.... jne jne. APPPPPIIIIIIII. Nu millest me räägime, sorry, millest me laulame? Kas me mõtleme ka üldse? See on samasugune, et mul on suurem kui sul, aga kui seda kõike kasutama hakata, siis pole tegijat kuskil, sest jutuga teeb suure linna, käega ei ..... .

neljapäev, september 06, 2007

Kas pole mitte armsad sõnad?


She asked him if he thought she was pretty . . . he said no.
She asked him if he would want to be with her forever....and he said no.
She then asked him if she were to leave would he cry, and once again hereplied with a no.

She had heard enough.

As she walked away, tears streaming down her face the boy grabbed her armand said....
You're not pretty, you're beautiful.
I don't want to be with you forever. I NEED to be with you forever.
And I wouldn't cry if you walked away...I'd die...

Mina ja päevik. Mõttetu on mees kes ei leia mõttetuid vabandusi!

Avastasin, et olin kunagi pidanud internetipäevikut :). Masekas oli lugeda neid tekste mis siia kunagi kribasin. Ei julgegi seda kõike avaldada, seepärast panin need nn arhiivi enda jaoks :).

Alustuseks võiks tuua väljavõtte lausetest mis kunagi minevikus sai naistega kokku kirjutatud. Need on sõnad meeste suust:

1. Ma ei valetanud ju, ma lihtsalt ei rääkinud.
2. Kui sina petad minuga enda meest, siis mina võin sind kellegi teisega petta.
3. Mida ei mäleta, seda pole olnud.
4. Mida ei tea, ei tee ka haiget.
5. Ma ei pea enda eraelu kohta kellegile aru andma, ka sinule mitte.
6. Sa oled niivõrd hea ja tore inimene, et ma pole sind väärt.
7. Ma ei julge sinuga olla, sest kõik mehed tahavad sind.
8. Ma pole kindlasti vaid ühe asja peal väljas, mis sa minust õige arvad?
9. Me oleme vaid sõbrad, ausalt.
10. Armastust on mitut liiki- naise-, ema-, lapse-, sõbra-, inimesearmastus jne. Muidugi ma armastan sind.
11. Ta on minu sõber, aitab mind õhtuti (milles? jättes täpsustamata, et kas pihukati rollis!) ja üldsegi vt punkt 5.
12. Ma tahan sind nii väga... aga miski siiski segab.
13. Ma tahan sind nii väga...aga ma ei tea mis ma tahan.
14. Jah ma olen öösiti tema juures, aga ma ei maga temaga. vt punkt 9 ja 11.
15. Kui mees petab on sitt naine ja kui naine petab on naine lits.
16. Kas sa usud mind või fakte?
17. Asjad ei ole nii. Sa kujutad seda endale ette.
18. Ära dramatiseeri asju suuremaks kui nad on.
19. Ainult väga head naised saavad hea mehe.
20. Mind kasutatati ära, sest ma olin liiga hea inimene
21. Viga pole sinus, viga on minus!
22. Ma ei taha sulle enam haiget teha, ma arvan, et me ei peaks enam kohtuma.
23. ma olen segaduses...kui ma sinuga koos olen, siis see aint süvendab mu segadust.
24. Mida rohkem ma sinuga koos olen, seda rohkem hakkan sind tahtma...aga ma ei tea, kas ma tahan seda?
25. Ma tõesti tahan sinuga olla, miks ma siis praegu siin olen?
26. Mul on praegu väga kiire ja segane aeg. Kannata natuke veel ja siis ma saan end sulle pühendada.
27. Tegelikult oled sa mulle väga vajalik ja äärmiselt oluline inimene, kuid kahjuks ei saa ma sinuga koos olla.
28. Sa meeldid mulle ka väga ja ma tahan sinuga koos olla, aga kas sellel asjal on mõtet?
29. Sa oled parim, mis minuga iial juhtunud on, aga ma ei kujuta siiski ette, et me jäämegi kokku ja seetõttu on parem, kui me läheme lahku.