AUSUS versus OTSEKOHESUS

Olen alati hinnanud inimeste juures nende ausust. Minu silmis inimesed, kes räägivad ühte, teevad teist ning mõtlevad hoopis kolmandat teed pidi- on täiesti OUT.
Hindan ka otsekohesust, aga see teeb liigselt haiget, isegi rohkem kui ausus. Otsekohesus on aususe noorem vend, seega natuke lollike. Ausus suudab ümber nurga ilusti asjad selgeks teha, aga otsekohesus mitte. Seega on ausus natuke isegi valetamine. Mingi täiesti segane jutt, või kuidas?
Igatahes sain aru, et vist olen liigselt otsekohene. Seega tuleb harjutada naeratamist ja kui tahan midagi kellegile öelda nii nagu see asi ka tegelikult on, peaksin selle koha peal vaid naeratama ja ütlema: NII ARMAS. Enamus inimesi ju on sellised- kannavad maski, mille äravõtmiseks peab tihtipeale end lolliks tegema. Mingi kibestunud tibi jutt, arvad? Seda kindlasti mitte- see on lihtsalt elu! Kui ise oled aus ja siiras, siis teine seda kindlasti pole, sest elu peab ju olema tasakaalus!

Ja lisaks veel. Kui sõber Y räägib sulle kui rõve ikka sõber X on, siis peaks isegi loll Ivan aru saama mida sõber Y räägib sinust sõbrale X! Kõlab nagu mingis väljamõeldud filmis X-Files - TÕDE ON KUSKIL OLEMAS!
Erandeid siiski on, tean seda enda käest. Nimelt, kes teeb, see jõuab ning seetõttu on ka temast palju rääkida! Kadedusest kindlasti mitte..., lihtsalt mõnele asjale siin ilmas ei peagi seletust olema. Kahjus või õnneks, aga nagunii lõppkokkuvõttes mõtleb inimene enda rikutuse tasandil.