Kes ohverdaks ennast teise õnne nimel?

Täna helistasin enda kainele mõistusele (tänan kallis A, et mul olemas oled), mõistmaks, et kas ma olen veel normaalne või enam mitte :)))))). Ma lihtsalt ei saa aru, et kuidas lähevad asjad nii nagu ma ütlen. Mõnikord võiks ju saatus mind üllatada ja teha hoopis teisiti- paremini. Naerma ajab kogu see lugu :).

Vahel on tunne, et oman sensitiivseid võimed. No lihtsalt pole võimalik, et panen kellegi 1,5 aasta tuleviku paika kuuajalise täpsusega.

Kas ma olen niivõrd õnnelik, et tihtipeale pean end ohverdama, et ka teised oleksid õnnelikud. Suudan seda, sest olen tugev. Võin seda, sest olen hea. Tahan seda, sest olen kaastundlik. Mõistan valu, sest olen seda ise ka talunud.
Aga lõppkokkuvõttes jääb ikkagi õhku küsimus, et miks olen mina see, kes peab ohvreid tooma? Teiste õnne nimel enda ohverdamine- on see siis voorus või puudus või pigem siiski hoopis inimlik lollus!

Teine teema.

Teist päeva üksinda ja teist päeva õhtusöögiks pelmeenid hapukoorega. Teen seda mida tahan ja söön seda mida lihtne valmistada. Ja kindlasti ma ei korista ning samuti ei tee trenni. Kõvaks panen vaid muusikat ning mind saab nautida vaid diivan ja vaadata telekas. :P

Täna küsis juba 2 meestarka, et kas olen rase, et selline kõhuke ees? Mingis vanuses mõõdetakse vist silmadega iga naise kõhtu ja vaadatakse kas ta joob alkoholi või hoopis vett. Isegi tänapäeva ühiskonnas on rase naine nagu mingi haigus. Peab varjama ja pidama antud tervislikku seisundit avaliku saladusena- mida kõik teavad, aga siiski keegi mingi ajani ei räägi.
Kas pean hakkama iga nädal end kõigi nähes korralikult täis jooma, et kinnitada- MA EI OLE RASE. Ja isegi siis suutis veel üks MEES öelda, et aga äkki ma ei tea veel! No normaalsed mehed(kui selliseid mehed on äkki minu teadmata siia ilma loodud), andke andeks! Naine on vaid 9 kuud rase, aga kohati on tunne, et mõni mees on ikka terve elu üks haige ausate valedega pärdik!