Aeg kordab end et saaksid aru- kõik see oli kord

Jaaniaeg 2008.

Alates reede õhtust siis mitu päeva levita, sõprade ja perekonnaga. Üks suur söömine ja vaikne aeg. Sai kokku saadud vanade koolikaaslastega, külas käisid parimad ning tehtud ka kasulikku.

Ah, jätan selle mula, tegelt räägiks ikka sellest, et kõik mis praegu võib tunduda oluline ning milleta ei kujutaks enda elu ette, on ühel päeval täitsa arusaamatult mõistmatu. Nimelt kõik see, mille pärast u 7 aasta eest pisaraid valasin ja enda elu eesmärki otsisin, toodi taas mu silmade ette. Ma ei tea, seekord isegi ei saanud aru, et mul oleks süda rinnas- ei mingit reageeringut, ei midagi. Jaanituled on ses mõttes head, et kui satud enda minevikuaega kodukanti, siis võib juhtuda, et minevik on ka kohal. Aga tõesti, seekord tundus, et see minevik on ehtsalt ikka minevik, mitte lähiminevik vaid kauge kauge kauge minevik. EI MIDAGI. Kõigest sellest polnud midagi. Nüüd tundsin, et ma pean ütlema :" Jumal tänatud, et keegi tegi minu jaoks vale otsuse omal ajal ja mulle väga haiget, sest see kõik oli hea otsus minu tuleviku kasuks!" Milleks minevikus elada, ausalt. Tulevik on ju tulevik.

Oluline on leida mees...

Oluline on leida mees, kes oleks helde.
Oluline on leida mees, kes oleks hell ja hoolitsev.
Oluline on leida mees, kes oleks voodis hea.
Oluline on leida mees, kes aitaks kodutöid teha.
Oluline on leida mees, kes on alati olemas kui sa seda vajad.
Oluline on leida mees, kes näeks välja väga hea.
Aga kõige olulisem on see, et need mehed ei tunneks üksteist!

aforismid

Pisarad on parimad sõbrad- nad tulevad ka siis kui teised sind ootama jätavad!

ARMASTUS- tunne mida tuntakse üksinda.
ARMASTUS ON KLAVERIMÄNG- alguses pead reegleid järgima, siis need unustama ja järgima enda südant.
Armastus- kui sa armastad inimest koos tema vigadega.
Ükskõik mida ma ka ei teeks, ma alati unustan sind unustada!
KUI KARDAD- ära tee, KUI TEED- ära karda!
Mõelge sellele, et tänane päev ei kordu enam iial- kasuta võimalust!
See, et ma naeratan- ei tähenda veel, et ma õnnelik olen.
Elu on nagu golfipall- saab palju lööke ja lõpetab augus.
Milleks nukrutseda ja tuletada, et mis võiks olla kui meenutada seda, mis oli.

Vahel tahaksin teada mida sa mõtled? Tegelikult tahan teada seda kogu aeg. Samas tekitab see suurt hirmu ning kartust kaotada midagi, mida pole kunagi olnudki. Teinekord taas tekib tahtmine joosta peaga vastu seina, et aru saada, et see pole nii valus kui kaotada tunnete sõjas.
Miks üldse teada, mida teine mõtleb? Kas sa siis pole piisavalt enesekindel endas ja enda soovides? Kui tahad midagi, siis miks sa mõtled teise arvamusele? Kui tunned, siis miks varjad? Kas kardad kellegi ees enda margi täis teha, siis kelle? Teise ees… kui ta ei mõista sind, ju siis pole ta see õige, et aru saada sinust ja sinu tunnete avaldusest. Kui varjad end ja mõtteid, siis ühel päeval sa saad aru, et oleks pidanud seda kõike õigel ajal avaldama, aga siis on tõenäoliselt juba liig hilja.
Olen ennast lolliks vaevanud mõtetest, samas ütlen juba praegu endale: „Ma ju tean seda mis tulemus on“ või „Ma ju tunnen seda“ või „Ma teadsin seda ette“ või „Ma arvasin“ jne jne.
Appi, kaua võib? Nüüd hakkan veel küsima ka seda, et mida ma tahan? No mida ma siis tahan? Hmm, kui täitsa aus olla, siis seda kõike mis mul praegu on ja veel paari asja- paari asja, mis olid mulle omal ajal teisejärgulised, sest seda tunnet olin tolle ajani vaid ühepoolselt kogenud- seega oli tulemus minu jaoks vaid üks suur valu.
„Kas oled olnud kunagi enda eluga rahul?“, see on küsimus mida olen nii mõnegi käest uurinud ning samas ise vastanud „Ei“. Rahulolu on leppimine sellega, mis on sul olemas ja mitte tahta seda, mida sa nagunii ei saa. Olen selle peale mõelnud ning pean tõdema, et enda eest ei anna kuhugi põgeneda. Kunagi tahtsin ma kõike seda, mis mul praegu on, samas olen ma taas kiusatuste küüsis ning tahan midagi, mis tegelikult ei tule tasuta- peab loobuma millestki et saada midagi.